Advokaadibüroo Heringson GLO OÜ | Järvevana tee 9, 11314 TALLINN, Eesti | tel: (+ 372) 6 108 108 | e-mail: info@heringson.ee

Rahvusvaheline lapserööv

Tänapäeval ei ole midagi ebatavalist selles, kui üks lapsevanem soovib koos lapsega kolida elama välismaale. Perekonnaõigusest tulenevate nõuete mittearvestamisel seejuures võib tulemuseks olla lapserööv.

Mis on lapserööv

Lapseröövist saab rääkida siis, kui alla 16-aastane laps on viidud välisriiki või hoitakse teda seal kinni hooldusõigusliku vanema või asutuse nõusolekuta. Seega on seaduslikult lapsega teise riiki kolimiseks vajalik kas teise vanema nõusolek või siis kohtumäärus, millega on muudetud teise vanema hooldusõigust.

Rahvusvahelist lapseröövi reguleerib põhiliselt Lapseröövi suhtes tsiviilõiguse kohaldamise rahvusvaheline konventsioon, alla kirjutatud 25.10.1980.a Haagis. Konventsioon jõustus Eesti suhtes 01. juulil 2001.a. Haagi 1980.a konventsiooni eesmärgiks on kaitsta last rahvusvaheliselt tema õigusvastasest äraviimisest või kinnipidamisest tulenevate kahjulike tagajärgede eest; õiguslikult reguleerida lapse viivitamatu tagasipöördumine tema hariliku viibimiskoha riiki ja tagada vanemale õigus teda külastada; ennetada olukordasid, kus lapse teise riiki viimine annaks lapsega koosolevale vanemale eeliseid hooldusõiguse jagamisel, arvestades riikide vanema õiguste ja kohustuste regulatsioonide eripärasid.

Haagi 1980.a konventsiooni täiendab Euroopa Liidu siseselt (v.a. Taani) Euroopa Nõukogu määrus nr 2201/2003, (nn Brüssel IIa määrus). Määrust kohaldatakse alates 1. märtsist 2005.a toimunud lapseröövidele kõigis Euroopa Liidu liikmesriikides peale Taani. Üldjoontes kattub lapseröövi käsitus määruses lapseröövi konventsiooni omaga, kuid määruses on täpsustatud hooldusõiguse ühiselt teostamist. Selle tulemusena kujutab lapse ühest liikmesriigist teise viimine ilma asjakohase isiku nõusolekuta endast määruse mõistes lapseröövi.

Kuidas lapsega õiguspäraselt välismaale minna

Kui ühel vanemal on soov lapsega välisriiki kolida, siis olukorras kui vanematel on ühine hooldusõigus ning vältimaks võimalikke vaidlusi lapseröövi üle, on vajalik teise vanema nõusolek. Haagi 1980.a konventsiooniga ei ole paika pandud, millises vormis peaks nõusolek olema antud: kas kirjalikus, suulises või tegudega väljendatult. Samuti Riigikohus on asjas nr 3-2-1-179-16 tehtud 22.03.2017.a lahendis selgitanud, et vanema nõusolekule lapsega teise riiki kolimiseks konventsiooni art 13 lg 1 lit a mõttes ei ole ette nähtud kindlat vorminõuet, kuid nõusolek peab siiski olema piisavalt selge. Haagi 1980. a konventsiooni art 13 lg 1 lit a mõttes antud nõusoleku tuvastamiseks ei pea vanemad olema sõlminud kindlas vormis kokkulepet, kuhu on kirja pandud, et vanem on lapse teise riiki kolimisega nõus. Vanema nõusoleku olemasolu tuleb hinnata, arvestades konkreetse kohtuasja asjaolusid kogumis ning ei ole välistatud, et kohus loeb nõusoleku andmise tuvastatuks ka vanematevahelisele suhtlusele tuginedes. Nõusolek peab olema antud selliselt, et kohtul on võimalik nõusoleku andmist kontrollida, arvestades, et vanem, kelle vastu on esitatud lapse tagastamise avaldus, peab vaidluse korral tõendama, et tal oli lapsega teise riiki kolimiseks teise vanema nõusolek. Vanema tahe nõusoleku andmise ajal ei tohi olla eksimuse või pettuse tõttu moonutatud. Selgelt väljendatud tahte hilisem muutus ei mõjuta varem antud nõusoleku kehtivust. Sellega kaitstakse heas usus käitunud teise vanema huve, kes lapse ära viis või teda kinni hoidis, lähtudes nõusoleku eeldusest. Olukorras, kui teine vanem ei anna nõusolekut vabatahtlikult, siis nõusoleku on võimalik asendada vajadusel kohtumäärusega (vanem peab pöörduma kohtu poole vastava avaldusega).

Lapseröövi õiguslikud tagajärjed

Haagi 1980.a konventsiooni art 12 lõike 1 kohaselt, kui lapse äraviimine või kinnihoidmine on õigusvastane art 3 järgi ja kohtu- või haldusmenetluse alguseks lapse asukohariigis on lapse õigusvastasest äraviimisest või kinnihoidmisest möödunud alla aasta, nõuab asjaomane isik (lapsevanem) lapse viivitamatut tagastamist. Ka kohtud on märkinud, et kuna lapse äraviimisest ei ole möödunud aastat, puudub kohtul lapse tagastamise otsustamisel diskretsiooniõigus ja laps tuleb tagastada. Sama artikli lõike 2 kohaselt, kui aga menetlust alustatakse pärast eespool mainitud aja möödumist, otsustab kohus või haldusasutus siiski lapse tagastada, kui ei ole tõendatud, et laps on keskkonnaga kohanenud. Selle sättega kaitstakse uues kohas kohanenud lapsi uue trauma kogemise eest status quo taastamise läbi, kuivõrd teatava aja möödumisel on paratamatu uue elukohaga harjumine, keskkonnaga sulandumine ja uue hariliku viibimiskoha omandamine vaatamata sellele, et uus elukoht omandati õigusvastase käitumise tulemina. Samuti Riigikohus on asjas nr 3-2-1-176-16 tehtud 15.03.2017.a lahendis selgitanud, et Haagi 1980.a konventsiooni art 13 lg 2 alusel lapse tagastamisest võib keelduda, kui laps on jõudnud vanusesse ja küpsusesse, kus on õige tema arvamusega arvestada ja ta ei soovi tagasi minna.

Kokkuvõtteks tuleb märkida, et lapserööv Eestis ei ole kuritegu ja politsei siin sekkuda ei saa (tegemist on tsiviilvaidlusega), kuid mõnedes riikides (s.h. mõnes EL liikmesriigis, aga ka osas USA osariikidest jt.) on rahvusvaheline lapserööv kas kuritegu või väärtegu. Elatise maksmist lapse elukoht siiski ei mõjuta. Vanemal on kohustus osaleda lapse ülalpidamises ka siis, kui laps kolib elama teise riiki.

Autori samasisuline tekst ilmus ajakirjas Pere ja Kodu.

|2019-04-23T13:42:28+03:0023/04/2019|Perekonnaõigus|