Pankrotiinfo
blogi

Saabus õigusselgus ehitusseaduse alusel väljastatud ehituslubade kehtivuse osas

// Blogi, // sirle Bookmark and Share

9. märtsi 2016. a Riigikohtu lahendiga saime terve mõistuse võidu ja õigusselguse. Kahjuks see enam väga paljusid ei aita, kuna vaidlus sai alguse varem kehtinud ehitusseaduse ajal ja tänaseks on jõustuda jõudnud ehitusseadustik.

 

Varasema ametnike ja kohtute lähenemise kohaselt ehitusseaduse § 25 lg 2 ei võimaldanud tõlgendust, mille kohaselt saaks arvesse võtta, et ehitusloa kehtivus oli mingil põhjusel peatatud ning ehitusloa väljastamisest ehitamise alustamiseks antud kahe aastane tähtaeg kulges igal juhul. Selline tõlgendus võis viia absurdse olukorrani, kus ehitusloa kehtivuse lõppemine võis kaasa tuua ehitamise lõputu edasilükkamise, olukorras kui kohtumenetlus kestaks üle kahe aasta, muutuks ehitusluba kehtetuks ja tõenäoliselt antavat uut ehitusluba oleks sarikaebajal omakorda võimalik vaidlustada. Õnneks andis Riigikohus mõistliku juhise, et sellistes olukordades rakendub üldine aegumise, sh ka aegumise peatumise ja katkemise regulatsioon.

 

Alates 1. juulist 2015 kehtima hakanud ehitusseadustiku § 45 lg‑ga 1 on see murekoht kõrvaldatud, kuna ehitusluba kehtib viis aastat. Kui ehitamisega on alustatud, siis kehtib ehitusluba kuni seitse aastat ehitusloa kehtima hakkamisest. Põhjendatud juhul võib ehitusloa kehtivuseks sätestada pikema tähtaja või muuta ehitusloa kehtivust.

 

Indrek Kukk

advokaat

Kas riik erikohtleb Estonian Airi?

// Blogi, // sirle Bookmark and Share

9. oktoobril 2015. a kanti registrisse Aktsiaselts Nordic Aviation Group, mis kuulub täies ulatuses riigile, ning mis alates 8. novembrist 2015. a on sisuliselt asunud toimetama Eesti riikliku lennukompaniina, korraldades lende.

7 novembril 2015. a kell 19 andis äriühing pressikonverentsi, milles tutvustas oma plaane[1]. Kõlama jäid järgmised tsitaadid:

Jätkamine saab olema keeruline, aga heameel on selle üle, et selle lühikese ajaga oleme suutnud luua meeskonna, kes on teinud juba palju tööd,” rääkis Tohver.

“Lennukid ei ole küll nii uued ja mugavad, kui meie eelmise riigifirma omad, kuid nad veavad meid ilusti edasi tagasi,” kommenteeris ettevõtte üks juht Jaan Tamm. 

Adria lennukid siin lendama ei hakka, aga platvorm kuulub Adria Airwaysile. Firma juhid rääkisid, et kõik Adria Airwaysi Tallinnas lõppema hakkavad lennud tähendavad, et selle on Eesti ettevõte korraldanud. 

Seda, miks valiti just Adria Airways enda nö eeskujuks, põhjendasid firma juhid, et tegemist on ettevõttega, mille sarnaseks tahetakse saada. Samuti on Adrial Estonian Airiga sarnane lennukipark, lisaks sarnane praktika. Adriaga lõpetatakse koostöö siis, kui on endal olemas lennukid ja teatud tuntus ning hea lennuvõrgustik loodud. 

Selliseid mõtteid ja väiteid lugedes tekib tahes – tahtmata küsimus, kas tegemist võiks olla ettevõtte üleminekuga? 

Võlaõigusseaduse § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. 

Ettevõtte ülemineku korral peetakse oluliseks just seda, et üle on läinud selline üksus, mille kaudu oleks võimalik seni toimunud tegevust jätkata (st üle minev üksus ei tohi olla sedavõrd muutunud, et edasine sama eesmärgiga tegutsemine enam võimalik ei ole). Oluline on silmas pidada, et ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ei pea olema üle läinud 100% ehk kogu vara.[2] 

Võlaõigusseaduse § 183 lg 1 sätestab, et  enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja. 

Arvestades, et hetkel ei ole avalikest allikatest võimalik saada piisavalt informatsiooni, mis kinnitaks või lükkaks ümber kahtlust, et Aktsiaselts Estonian Air on ettevõtte üle andnud Aktsiaseltsile Nordic Aviation Group, ei saa välistada, et Aktsiaselts Estonian Airi kohustuse 84,9 miljonit eurot pluss intressid peab hoopis Aktsiaseltsile Nordic Aviation Group Eesti maksumaksjatele tagasi maksma. Igatahes arvestades äriühingu juhtkonna poolt väljendatut ning, et sisuliselt tühjalt kohalt ilmus võimekas äriühing, kes suudab koheselt täita Estonian Airi turult lahkumisega kaasneva tühimiku, viitab pigem ettevõtte üleminekule. 

Juhul, kui tõepoolest peaks leidma kinnitust, et Eesti on riiklikul tasemel korraldanud ettevõtte ülemineku, eemärgiga kohustustest oma maksumaksjate ees kõrvale hoiduda, oleks see pretsedenditult küüniline, eriti arvestades viimase aja retoorikat ausast konkurentsist, riigitasandilt tulenevat ettevõtjate sildistamist oü-tajateks, spordiklubi parklates autode pildistamist jne. 

Siinjuures võiks mõni eraettevõtja rääkida oma loo, milline sildistamine, aastaid kestev menetlemine ja maksuameti poolne kius on järgnenud alusetuks osutunud kahtlustusele, et ta on maksudest hoidumise eesmärgil ettevõtte ülemineku korraldanud.

 

Indrek Kukk

advokaat


Kuidas me liiklusohutusse panustasime

// Blogi, // sirle Bookmark and Share

Suvepoole leidis aset üks juhtum, kui kaitsesin Haapsalu kohtumajas isikut, kellele heideti ette asulas kiiruse ületamist. Kiiruseületaja raius nagu rauda, et tema oli oma arusaamise kohaselt asulast väljas maanteel, kuna tee servas oli sinisel taustal Ridala valla algust tähistav märk (juhatusmärk 641) ning märgist edasi tee servas enam maju ei paistnud. Kohus otsustas seepeale minna kohapeale olustikuga tutvuma ning tõepoolest selgus, et keset Haapsalu linna on Ridala valla algust tähistav liikluskorraldusvahend, seejärel on tükk tühja maad ning alles metsatuka taguse kurvi juures, umbes 500 meetrit kaugemal, lõpeb asula.

Istungil kinnitasid politseinikud nagu ühest suust, et antud teelõigul püüavad nad pidevalt kiiruseületajaid, kellest paljud väidavad end eksituses olevat ja arvavad, et on väljaspool asulat. Soovides kliendi positsiooni parandada, pöördusin Maanteeameti poole ning juhtisin tähelepanu eksitavatele liikluskorraldusvahenditele ning palusin antud teelõigul lubatud sõidukiirust selgemalt tähistada.

Minu kirja peale helistas büroosse tõre Maanteeameti ametnik, kes selgitas, et tähistusel pole viga midagi ja kui inimesed liigelda ei oska, tuleb neilt load üldse ära võtta. Mingi aeg hiljem sain Maanteeametilt kirja, kus selgitati, et politsei ei ole antud küsimuses nende poole kunagi pöördunud ning üritati tee tähistuse osas mulle midagi üsna segaselt selgitada, kirja lõpus oli märgitud: „Lisaks eelnevale oleme paigaldanud  teekattele samal teel Haapsalust väljasõitudele  nii Tallinna kui Rohuküla suunal  teekattemärgised  978   „Suurim kiirus“ 50 km/h, tuletamaks  juhtidele meelde eelpooltoodud liiklusalaseid nõudeid.“ Seda, et ametnik soovib mind teavitada, et minu pöördumise tulemusena on täiendavalt tähistatud ka piirkiirust, kirjast ma tol hetkel välja ei lugenud.

Nüüd mõned kuud hiljem selgus, et tõepoolest on probleemsesse kohta teele uhkelt ja suurelt maha joonistatud kiirusepiirang 50 km/h. Seega kuigi selge vastuseta jäi küsimus, kas seadmega STALKER II üldse ongi võimalik tõsikindlalt mootorsõiduki kiirust fikseerida, olen ma omapoolse panuse liiklusohutusse Haapsalu ja Rohuküla vahelisel teelõigul andnud. Hea seegi! Selle STALKER II teema võtame käsile mõnes uues menetluses.

 

 

Indrek Kukk

advokaat

Menetluskulude jaotusest alates 1. jaanuarist 2015. a

// Blogi, // sirle Bookmark and Share

Alates 1. jaanuarist kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu (nagu näiteks tehingulise esindaja tasu) üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Enne 2014. a lõppu oli menetlusosalistel õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul asjas tehtud lõpplahendi jõustumisest alates. Nagu öeldud see seadusesäte alates 01.01.2015. a aga enam ei kehti.

TsMS muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist juhul, kui ta vastavat taotlust ringkonnakohtule ei esita.

Tallinna Ringkonnakohus oma 22. jaanuari 2015. a lahendis jõudis seisukohale, et sellist olukorda ei saa pidada õiguspäraseks hoolimata asjaolust, et TsMS § 6 sätestab üheselt põhimõtte, mille kohaselt tsiviilasja menetlustoiming tehakse toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järg. Ringkonnakohus leidis, et menetlusosalistele tuleb tagada õigus nõuda ka enne 01.01.2015. a tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamist, mistõttu tõlgendab kuni 31.12.2014. a kehtinud TsMS § 174 lg 1 lauset 1 ja TsMS § 6 selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend (maakohtu otsus või menetlust lõpetav määrus) tehakse enne 01.01.2015. a, tuleb kõikide menetluskulude osas kohaldada TsMS kuni 31.12.2014. a kehtinud redaktsiooni.

 

Indrek Kukk

Advokaat

Oluline muudatus tsiviilkohtumenetluses

// Blogi, // sirle Bookmark and Share

1. jaanuaril jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatus, mille paragrahv 314-1 tõi sisse uue võimaluse menetlusdokumentide kättetoimetamiseks. Nimelt saab nüüd menetlusosalisele dokumendid kätte toimetada selliselt, et need saadetakse liht või e-kirjaga kontaktaadressile, mille menetlusosaline on samas kohtumenetluses või teises samal ajal käivas kohtumenetluses kohtule avaldanud ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel saajale kättetoimetatuks. Sama kehtib ka esindajate suhtes ehk siis on rakendatav olukorras, kus isikut esindab advokaat mõnes samal ajal käivas teises menetluses.

Seega võib nüüd tekkida olukord, kus kohus hakkab advokaadile saatma dokumente menetlustes, millest advokaat ei tea ning millega tegelemiseks tal puuduvad volitused. Samal ajal saab kohus lugeda isikule menetlusdokumendid kättetoimetatuks ning menetlustähtajad hakkavad kulgema. Nimetatud situatsioonis võivad menetlusosalise õigused saada oluliselt riivatud, kuna ta ei pruugi olla advokaadi jaoks koheselt kättesaadav ning kohtule vastamiseks või muu menetlustoimingu teostamiseks võib isikul seetõttu jääda väga vähe aega.

Seadusemuudatuse positiivse küljena tuleb märkida, et ilmselt hakkavad menetlused toimuma oluliselt kiiremalt, kuna pahatahtlik menetluse venitamine ning kohtu poolt edastatud dokumentide vastuvõtmisest kõrvalehoidmine ei anna enam soovitult võimalust menetluse teadlikuks venitamiseks.

 

Indrek Kukk

Advokaat

Riigikohus: mõisted „ehitusalune pindala“ ja „ehitisealune pind“ ei ole samasisulised

// Blogi, // sirle Bookmark and Share

2014. a veebruaris kirjutasin äärmiselt murettekitavast Tallinna Ringkonnakohtu lahendist, kus kohus analüüsis mõisteid „ehitusalune pindala“ ja „ehitisealune pind“ ning leidis, et: „… ei saa asuda seisukohale, et „ehitusalusel pindalal“ PlanS tähenduses ja „ehitisealusel pinnal“ EhS tähenduses peaks olema erisugune sisu.“

Selline seisukoht oli siinkirjutaja hinnangul äärmiselt ebaõige, sest vastavad mõisted on olemuslikult täiesti erineva mahuga, mh lähtuvalt sellest, et planeerimine ja ehitamine on oma olemuselt täiesti erineva funktsionaalsusega. Lihtsa näitega selgitatuna: kui näiteks mõnele kinnistule on ette nähtud detailplaneeringus ehitusalune pindala 150 m2, siis senise arusaama järgi tähendab see seda, et hoone vundamendi alune pind ei tohi ületada 150 m2, kuid näiteks räästa laiust (so hoone projektsiooni maapinnale) sinna hulka ei arvata, samuti ei ole selle läbi piiratud kuidagi näiteks terrassi pindala. Samas, kui mõiste „ehitusalune pindala“ lugeda võrdseks mõistega „ehitisealune pind“, nagu kohus seda tegi, tähendaks see konkreetse näite puhul seda, et 150 m2 hulka tuleb arvata nii räästad, kui terrassid, mis ilmselgelt piirab konkreetse kinnistu ehitusõigusi. Sisuliselt tähendab vastavate mõistete samastamine, et isik, kelle kinnistule on detailplaneeringu alusel ette nähtud ehitusalune pindala 150 m2, peaks valima:

• kui ta soovib ehitada hoone, mille alune pindala oleks täpselt 150 m2, siis tuleb loobuda nii räästast, kui terrassist jne;

• kui ehitada hoone, millel on ka räästad, mõni varjualune ja terrass, peab hoonealune pindala olema selle võrra väiksem, st kokku 150 m2.

Seega siinkirjutaja hinnangul tekitanuks selline põhjendamatu tõlgendus hoomamatuid probleeme, mis tegelikkuses muutnuks kogu senist arusaama mitmetes omavalitsuses ja võinuks riivata mitmete heausksete isikute õigusi, kes olid juba ehitamas või seda planeerimas:

• kui kohalik omavalitsus oli juba tulenevalt senisest arusaamast väljastanud ehitusloa lähtuvalt sellest, et ehitusalune pindala on sisuliselt vundamendialune pindala ning ehitusluba on väljastatud maksimaalses detailplaneeringuga ettenähtud mahus, siis on ehitusluba suure tõenäosusega vastuolus detailplaneeringuga, kui just tegemist ei ole funktsionaal-stiilis hoonega, millel räästad, varjualuse ja terrass puuduvad. Kuna kohalik omavalitsus peab tagama selle, et ehitusload oleks kooskõlas detailplaneeringuga, siis peaks teoreetiliselt kohalik omavalitus vastava ehitusloa tühistama, mis samas rikuks ehitusloa adressaadi õigusi. Riigikohus on samas korduvalt välja toonud, et kohtud peavad kaitsma ja tagama eraõiguslike isikute õiguspärast ootust, et seaduslikult väljastatud haldusakt, mille alusel on isik oma tegevust planeerinud, jääb kehtima – sellest tulenevalt peaksid kohtud teoreetiliselt ehitusloa tühistamise jälle omakorda tühistama. Lõppkokkuvõttes toonuks märgitud olukord ikkagi kaasa hoomamatu hulga isikute huvide kahjustumise ja õigusvaidlusi;

• veelgi problemaatilisem olnuks, kui kehtiva ehitusloa alusel on hoone juba valmis ehitatud. Sellisel juhul jääks selgusetuks, kuidas peaks kohalik omavalitsus uue loodava õiguspraktika valguses käituma, sest ka valmis ehitatud hoone on vastuolus detailplaneeringuga. Ilmselt oleks sellisel juhul vajalik muuta detailplaneeringut, mis toob kaasa küsimuse, kes peab detailplaneeringu muutmiseks tehtava kulu kandma? Oleks ilmselgelt ebaõiglane nõuda, et hoone omanik, kes on hoone heas usus valmis ehitanud ja kelle hoonele on võib-olla kasutuslubagi väljastatud, peaks asuma tegema uuesti kulutusi. Samuti oleks ebaõiglane, kui kohalik omavalitus, kes on lähtunud senisest õiguspraktikast ja mh majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi selgitustest, peaks asuma oma vahendite arvel detailplaneeringu muudatusi täiesti planeerimatult finantseerima. Ei saa välistada, et detailplaneeringute menetlused toovad kaasa täiendavaid vaidlusi, sest paraku ei ole praktikas harvad olukorrad, kus detailplaneeringute menetlemine venib näiteks piirinaabrite erimeelsuste tõttu;

• keeruline olnuks isegi olukord, kus detailplaneering on juba kehtestatud, kuid ehitusluba veel väljastatud ei ole. Isik, kelle kinnistu osas detailplaneering on tehtud, on suure tõenäosusega huvitatud oma ehitusõiguse maksimaalsest kasutamisest ja seda just väiksema ehitusõigusega kruntidel. Nii võibki tekkida olukord, kus isik on planeerinud omale hoone eeltoodud näidet kasutades 150 m2 suuruse vundamendi pindalaga. Kui nüüd selgub, et see pindala peab hõlmama ka räästaste projektsiooni maapinnale, katuse projektsioonist väljaulatuvaid treppe ja terrasse, siis ilmselgelt ei ole isikule võimalik väljastada ehitusluba mahus, nagu ta õiguspäraselt lootis. Riigikohtu praktika kinnitab, et õiguspärase ootuse põhimõte ei pea seonduma üksnes konkreetse haldusakti väljaandmisega. Õiguspärase ootuse põhimõte kehtib kogu haldusmenetluse kestel ning laieneb ka subjekti ootusele saada teda puudutav haldusakt mõistliku aja jooksul. Ilmselgelt tähendab märgitu seda, et isikule peavad olema tagatud ehitusõigused nii, nagu detailplaneeringu kehtestamisel isik seda ette nägi;

• kohalikud omavalitsused olnuks ka ilmselt probleemi ees siis, kui näiteks üks naabritest on oma ehitamisega jõudnud kaugemale, kui teine – ühel naabril on maja valmis, kuid teisele ei ole veel ehituslubagi väljastatud. Kuigi naabritele detailplaneeringus ettenähtud nõuded on näiteks samad, siis eelkirjeldatut arvestades on ometi ilmne, et ehitusluba mitteomav naaber ei pruugi saada enam ehitusluba sellises mahus ehitisealusele pinnale, kui varasemalt ehitusloa saanud naaber. Kuidas aga sellisel juhul saaks kohalik omavalitus täita põhiseaduses § 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet?

Õnneks jäid kõik need probleemid tekkimata, sest viidatud Tallinna Ringkonnakohtu seisukoht ei jõustunud. 04. mai 2014. a asus Riigikohus lahendis nr 3-3-1-59-13 siinkirjutajaga samale seisukohale, et: „… määruses ja planeerimisseaduses kasutatud terminid on tõesti erinevad ning võimaldavad erimahulist sisustamist. Oluline on ka see, et majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus on antud ehitusseaduse § 26 lg‑s 4 sisalduva delegatsiooninormi alusel. EhS § 26 reguleerib aga ehitusloale esitatavaid nõudeid, sealhulgas põhiosas nõudeid, mis ilmselgelt ei ole kohaldatavad planeerimismenetluses. Planeerimisseaduses ega ka teistes õigus­aktides ei sisaldu viiteid selle kohta, et planeerimismenetluses tuleks ehitusaluse pindala määramisel kohaldada eelnimetatud määruse regulatsiooni. Silmas tuleb pidada, et ruumilise planeerimise menetluses erinevad ehitusaluse pindala määramise eesmärgid oluliselt ehitise tehniliste näitajate piiritlemisest ehitusloa taotlemisel. Seetõttu nende normide sisu võib põhjendatult olla oluliselt erinev. Kolleegium ei pea veenvaks kohtute järeldust, et majandus- ja kommunikatsiooniministri 24. detsembri 2002. a määrus nr 69 kuulub planeerimis­menetluses ehitus­aluse pindala kindlaks­tegemisel kohaldamisele. Seega puudub ka õiguslik alus järelduseks, et planeerimis­menetluses tuleb krundi ehitusõiguse piiritlemisel hoone pindala hulka arvata rajatiseks olev terrass isegi juhul, kui ta ei ole selle hoonega ehituslikult seotud.“ Hea meel on tõdeda, et üks õiguslikult absurdne olukord jäi seega tekkimata ning ära jäi väga paljude inimeste aja-, raha- ja närvikulu. Seega hooaega arvestades – planeerige rahulikult omale ilus ja suur terrass, sest see ei ole kuidagi piiratud detailplaneeringus märgitud ehitusaluse pindalaga!

 

 

Enno Heringson

vandeadvokaat, Advokaadibüroo Heringson GLO partner

 


Toetame Päikeselaagrit

// Blogi, // sirle Bookmark and Share

 

Tallinn Hansa Rotary Klubi on võtnud südameasjaks vähekindlustatud perede lastel saada võimalust kogeda elu elamusterohkes suvelaagris. Päikeselaagri projekti eesmärk on leevendada vaesuse mõju laste arengule.

 

Enno Heringson: „Lapsed on elu õied ja väärivad rõõmu hoolimata sellest, kui jõukad nende vanemad on. Pärast oma esimese lapse sündi muutus minu maailmapilt laste suhtes tugevalt ja hakkasin ehk alles siis tõeliselt mõistma, kui tühine võib kõik muu siin maailmas tunduda.“

Heringson GLO toetab igati Päikeselaagri korraldamist ja aitab kinkida omalt poolt neljale lapsele suvelaagrielamuse, kuid kindlasti leidub veel toredaid inimesi, kes väärt eesmärgi nimel kaasa sooviksid lüüa!

 

Võlgade sissenõudmiskulude hüvitamisest

// Blogi, // sirle Bookmark and Share

 

Juba enam, kui aasta tagasi jõustus võlaõigusseaduse § 113-1, mis reguleerib võlgade sissenõudmiskulude hüvitamist. Nimelt annab vastav seadusemuudatus juhul, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, ka õiguse nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot.

 

Sisuliselt tähendab see seda, et kui võlgnik jääb arve võlgu ja võlausaldaja peab talle saatma meeldetuletuskirja, võib ta oma nõudele lisada 40 eurot. See 40 eurot on hüvitiseks võlausaldaja lisavaeva eest ning sellelt käibemaksu küsida ei tohi ja tasuda ei tule.

 

Olgugi, et seadusemuudatus on olnud jõus enam, kui aasta, on see praktikas üsna vähesel määral kasutusel, kuigi annab võlausaldajale võimaluse, millega oma koostööpartnereid, kes kipuvad arvete tasumisega viivitama, korrale kutsuda.

 

Näiteks 100 eurose arve tasumisega viivitamise tahtmine peaks võlgnikul ilmselgelt kaduma, kui see läheb talle maksma täiendavad 40 eurot.

 

Märkida tuleb, et nimetatud seadusemuudatus ei laiene füüsilisele isikule, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.

 

Indrek Kukk

Advokaat

 

 

 

 

Politsei koostatud soovituslik hinnakiri

// Blogi, // sirle Bookmark and Share

 

Eilne Eesti Päevaleht avaldas uudise „Politsei koostas liiklusrikkumiste hinnakirja “ väidetav dokumendi eesmärk on ühtlustada liiklusrikkumiste eest määratavaid trahve ning dokument on väidetavalt soovituslik.

Artiklit lugedes tekib tahtmatult tunne, et Eesti riigis toimub ringitammumine, kus iga natukese aja tagant jõutakse samasse kohta tagasi ja saadakse sama reha peale astudes vastu nina. Tuletan meelde, et aastal 2008 oli skandaal, kui tuli ilmsiks, et Politsei on ametnikele ette andnud analoogse nn hinnakirja.

Karistuse kohaldamine peaks kasutusele tulema vaid siis, kui muud meetmed isiku korralekutsumiseks ei toimi.

Määratava karistuse liigi ja suuruse piirid näeb ette seadus iga rikkumise kohta eraldi ja otsuse, kas üldse on vaja karistust määrata ning millises ranguses, peab otsustama iga ametnik iseseisvalt lähtudes isikust, süüteo asjaoludest, oma südametunnistusest ja sisemisest veendumusest. Iga pisirikkumise korral ei peagi karistama. Selleks, et ametnik saaks otsustada, kas ja millises määras ta karistust kohaldab, on seaduseandja jätnud talle diskretsiooniruumi. Nn soovituslik hinnakiri võtab ametnikult aga sisulise otsustusõiguse ja kaalumise võimaluse. Määratledes, et näiteks 1-5 km/h kiiruse ületamise eest on piirid, mille vahel otsustada 40-48 eurot võib lõpuks jõuda situatsioonini, kus trahve saab välja kirjutama hakata robot või mõni terasem pärdik Tallinna loomaaiast ning igasugune inimlik mõõde karistusõiguses kaob.

Politsei peab oma tegevuses lähtuma seadusest, mitte mingisugusest väidetavalt soovituslikust siseaktist.

 

Indrek Kukk

Advokaat

http://epl.delfi.ee/news/eesti/politsei-koostas-liiklusrikkumiste-hinnakirja.d?id=68560481

Maaomanike ehitusõigused võivad väheneda

// Blogi, // sirle Bookmark and Share

Alates planeerimis- ja ehitusseaduse kehtivuse lõppemisest 2002. a lõpus ja kahe valdkonna reguleerimisest vastavalt planeerimisseaduses (PlanS) ja ehitusseaduses (EhS), on praktikas eristatud kahte mõistet – ehitusalune pindala ja ehitisealune pind. Mõistete osas on vastavasisulised selgitused avaldanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium  ja Siseministeerium. (http://www.mkm.ee/moisted ja https://www.siseministeerium.ee/kusimus-ehitusaluse-pinna-arvutamise-aluse-kohta/) ning praktikas on neid mõistetud järgmiselt:

  • Ehitusalune pindala on planeeringuõiguses kasutatav mõiste, mida kasutatakse krundi ehitusõiguste määramisel. PlanS § 9 lg 4 p 3 tulenevalt võiks mõiste täiskujul olla isegi „hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala“. Mõistel puudub legaaldefinitsioon, kuid üldiselt on selle all seni mõistetud hoone vundamendi alust pindala so sinna hulka ei kuulu terrass, räästad, jne, kuivõrd planeerimise käigus ei olegi sageli võimalik ega samuti mitte vajalik ette näha, milline konkreetne hoone saab olema (sh kas ja kui laiad/suured on selle räästad, terrassid jne);
  • ehitisealune pind on ehitusseaduses ja selle alamaktides kasutatav mõiste ning selle all tuleb mõista katuse horisontaalprojektsiooni maapinnale, kui just mõni teine ehitise osa ei ole katuseräästast veel rohkem väljapoole ulatuv (näiteks terrass, rõdu, vms st asjaolud, mida detailplaneeringu menetlemisel ei pruugitagi üldjuhul teada ja mis sõltuvad konkreetse, kunagi vastavat hoonet ehitama asuva isiku soovidest, arhitektuurist, mida detailplaneering ei piira). Ehitisealune pind määratakse ehitusloaga, so juba hoopis järgnevas etapis, kui krundi detailplaneering. Olgu veel selgitatud, et kuni 01. mai 2009. a seadusemuudatuseni kasutas EhS mõistet eksitaval kujul so ehitusalune pind – selles on lihtne veenduda, kui arvestada fakti, et EhS alusel vastu võetud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr 63 „Ehitusloa vorminõuded“ ja määrus nr 69  “Ehitise tehniliste andmete loetelu” räägivad algusest peale ehitisealusest pinnast. 2009. a EhS muudatusega vastav ebatäpsus siiski korrigeeriti.

Parema arusaamise huvides, selgitame kahe pealtnäha sarnase mõiste kardinaalset erinevust järgmise näitega – kui näiteks mõnele kinnistule on ette nähtud detailplaneeringus ehitusalune pindala 150 m2, siis senise arusaama järgi tähendab see seda, et hoone vundamendi alune pind ei tohi ületada 150 m2, kuid näiteks räästa laiust (so hoone projektsiooni maapinnale) sinna hulka ei arvata, samuti ei ole selle läbi piiratud kuidagi näiteks terrassi pindala.

Samas kui vastava mõiste ehitusalune pindala lugeda võrdseks mõistega ehitisealune pind, tähendaks see konkreetse näite puhul seda, et 150 m2 hulka tuleb arvata nii räästad kui terrassid, mis ilmselgelt piirab konkreetse kinnistu ehitusõigusi. Sisuliselt tähendab vastavate mõistete samastamine, et isik, kelle kinnistule on detailplaneeringu alusel ette nähtud ehitusalune pindala 150 m2, peab valima:

-          kui ta soovib ehitada hoone, mille alune pindala oleks täpselt 150 m2, siis tuleb loobuda nii räästast kui terrassist;

-          kui ehitada hoone, millel on ka räästad, mõni varjualune ja terrass, peab hoonealune pindala olema väiksem, kui 150 m2.

Pole välistatud, et just märgitud valikute ees maaomanik varsti ongi, kui detailplaneeringuga määratud ehitusõigused ei ole nii suured, et nii hoone koos räästastega, varjualused ja võib-olla isegi terrass hõlpsasti ära mahutada. Probleem on nimelt selles, et PlanS kasutataval mõistel: „ehitusalune pindala puudub legaaldefinitsioon. Märgitu annab aga ruumi tõlgendamiseks ning käesoleval hetkel ongi ühes haldusvaidluses (asja number ja sisu siinkirjutajale teada) nii Tallinna Halduskohus kui Tallinna Ringkonnakohus otsustanud, et mõisted „ehitusalune pindala“ ja „ehitisealune pind“ on samatähenduslikud ning nende mõlema sisustamisel on asjakohane ehitise tehniliste andmete loetelu § 17 lg-s 1 sisalduv määratlus (eelviidatud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse nr määrus nr 69).

Käesoleva hetkel on vastav vaidlus Riigikohtu menetluses ja peagi on sealt otsust oodata. Juhul, kui ka Riigikohus peaks nõustuma alamate astmete lahendiga, siis muutubki praktika, kuidas vastavaid mõisteid sisustada ning sellest tulenevalt ei tohiks kohalikud omavalitused enam väljastada ehituslube, millel märgitud ehitisealune pind on suurem kui vastavat krunti puudutavas detailplaneeringus kehtestatud ehitusalune pindala.

 

Siinkirjutaja näeb sellises mõiste sisu ja mahu senisest praktikast kardinaalselt erinevaks muutmises mitmeid probleeme nii kohalikele omavalitustele kui maaomanikele, kes enda kinnistule alles soovivad ehitada või on vastav ehitus isegi pooleli:

  • kui kohalik omavalitus on tulenevalt senisest arusaamast väljastanud ehitusloa lähtuvalt sellest, et ehitusalune pindala on sisuliselt vundamendialune pindala ning ehitusluba on väljastatud maksimaalses detailplaneeringuga ettenähtud mahus, siis on ehitusluba suure tõenäosusega vastuolus detailplaneeringuga kui just tegemist ei ole funktsionaal-stiilis hoonega, millel räästad, varjualuse ja terrass puuduvad. Kuna kohalik omavalitsus peab tagama selle, et ehitusload oleks kooskõlas detailplaneeringuga, siis peaks teoreetiliselt kohalik omavalitus vastava ehitusloa tühistama, mis samas rikuks ehitusloa adressaadi õigusi. Riigikohus on korduvalt välja toonud, et kohtud peavad kaitsma ja tagama eraõiguslike isikute õiguspärast ootust, et seaduslikult väljastatud haldusakt, mille alusel on isik oma tegevust planeerinud, jääb kehtima – sellest tulenevalt peaksid kohtud teoreetiliselt ehitusloa tühistamise jälle omakorda tühistama. Lõppkokkuvõttes  tooks märgitu olukord ikkagi kaasa hoomamatu hulga isikute huvide kahjustumise ja õigusvaidlusi;
  • veelgi problemaatilisem oleks, kui kehtiva ehitusloa alusel on hoone juba valmis ehitatud. Sellisel juhul jääks selgusetuks, kuidas peaks kohalik omavalitsus uue loodava õiguspraktika valguses käituma, sest ka valmis ehitatud hoone on vastuolus detailplaneeringuga. Ilmselt oleks sellisel juhul vajalik muuta detailplaneeringut, mis toob kaasa küsimuse, kes peab detailplaneeringu muutmiseks tehtava kulu kandma? Oleks ilmselgelt ebaõiglane nõuda, et hoone omanik, kes on hoone heas usus valmis ehitanud ja kelle hoonele on võib-olla kasutuslubagi väljastatud, peaks asuma tegema uuesti kulutusi. Samuti oleks ebaõiglane, kui kohalik omavalitus, kes on lähtunud senisest õiguspraktikast ja mh Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi selgitustest, peaks asuma oma vahendite arvel detailplaneeringu muudatusi täiesti planeerimatult finantseerima.

Ei saa välistada, et detailplaneeringute menetlused toovad kaasa täiendavaid vaidlusi, sest paraku ei ole praktikas harvad olukorrad, kus detailplaneeringute menetlemine venib näiteks piirinaabrite erimeelsuste tõttu;

  • keeruline on isegi olukord, kus detailplaneering on juba kehtestatud, kuid ehitusluba veel väljastatud ei ole. Isik, kelle kinnistu osas detailplaneering on tehtud, on suure tõenäosusega huvitatud oma ehitusõiguse maksimaalsest kasutamisest ja seda just väiksema ehitusõigusega kruntidel. Nii võibki tekkida olukord, kus isik on planeerinud omale hoone eeltoodud näidet kasutades 150 m2 suuruse vundamendi pindalaga. Kui nüüd selgub, et see pindala peab hõlmama ka räästaste projektsiooni maapinnale, katuse projektsioonist väljaulatuvaid treppe ja terrasse, siis ilmselgelt ei ole isikule võimalik väljastada ehitusluba mahus, nagu ta õiguspäraselt lootis. Riigikohtu praktika kinnitab, et õiguspärase ootuse põhimõte ei pea seonduma üksnes konkreetse haldusakti väljaandmisega. Õiguspärase ootuse põhimõte kehtib kogu haldusmenetluse kestel ning laieneb ka subjekti ootusele saada teda puudutav haldusakt mõistliku aja jooksul. Ilmselgelt tähendab märgitu seda, et isikule peavad olema tagatud ehitusõigused nii, nagu detailplaneeringu kehtestamisel isik seda ette nägi;
  • kohalikud omavalitsused on ka ilmselt probleemi ees siis, kui näiteks üks naabritest on oma ehitamisega jõudnud  kaugemale kui teine – ühel naabril on maja valmis, kuid teisele ei ole veel ehituslubagi väljastatud. Kuigi naabritele detailplaneeringus ettenähtud nõuded on näiteks samad, siis eelkirjeldatut arvestades on ometi ilmne, et ehitusluba mitteomav naaber ei pruugi saada enam ehitusluba sellises mahus ehisealusele pinnale, kui varasemalt ehitusloa saanud naaber. Kuidas aga sellisel juhil saaks kohalik omavalitus aga täita põhiseaduses § 12 tulenevat võrdse kohtlemise põhimõtet?

Seni kehtinud praktika on kehtinud alates 2003. aastast. On selge, et enam kui kümne aasta pikkuse praktika muutmine toob kaasa segadust ja erinevate isikute õiguste rikkumise. Tagantjärele tark olles ei oleks saanud sellist probleemi tekkida, kui mõiste ehitusalune pindala oleks koheselt või vähemalt mõne aja möödudes saanud legaaldefinitsiooni. Samas võib-olla ei peetud seda vajalikuks, kuna ka näiteks siinkirjutaja meelest on mõiste tervikuna „hoonete suurim lubatud ehitusalune pindala“ üsnagi selge oma olemuse ja eesmärgi poolest. Samas oleks mõiste defineerimine olnud siiski vajalik kasvõi sellest aspektist, et kui mõiste sisu oleks tahetud muuta, oleks see ilmselt toonud kaasa avaliku diskussiooni, mida antud juhul pole toimunud. Praegu on lihtsalt kaks kohtuastet asunud üle kümneaastasest praktikast erinevale seisukohale ja senine arusaam ja praktika ongi ilma suurema kärata ümber lükatud. Lõpliku sõna ütleb asjas siiski Riigikohus. Kui Riigikohus aktsepteerib alamate astmete seisukohta, jääb ainult loota, et Riigikohus annab juhised ka selleks, kuidas ületada ülalpool tõstatatud ja isikute põhiõigusi puudutavaid küsimusi.

Enno Heringson

vandeadvokaat, Advokaadibüroo Ahas & Heringson GLO partner