Pankrotiinfo
blogi

Kas riik erikohtleb Estonian Airi?

// Blogi, // sirle Bookmark and Share

9. oktoobril 2015. a kanti registrisse Aktsiaselts Nordic Aviation Group, mis kuulub täies ulatuses riigile, ning mis alates 8. novembrist 2015. a on sisuliselt asunud toimetama Eesti riikliku lennukompaniina, korraldades lende.

7 novembril 2015. a kell 19 andis äriühing pressikonverentsi, milles tutvustas oma plaane[1]. Kõlama jäid järgmised tsitaadid:

Jätkamine saab olema keeruline, aga heameel on selle üle, et selle lühikese ajaga oleme suutnud luua meeskonna, kes on teinud juba palju tööd,” rääkis Tohver.

“Lennukid ei ole küll nii uued ja mugavad, kui meie eelmise riigifirma omad, kuid nad veavad meid ilusti edasi tagasi,” kommenteeris ettevõtte üks juht Jaan Tamm. 

Adria lennukid siin lendama ei hakka, aga platvorm kuulub Adria Airwaysile. Firma juhid rääkisid, et kõik Adria Airwaysi Tallinnas lõppema hakkavad lennud tähendavad, et selle on Eesti ettevõte korraldanud. 

Seda, miks valiti just Adria Airways enda nö eeskujuks, põhjendasid firma juhid, et tegemist on ettevõttega, mille sarnaseks tahetakse saada. Samuti on Adrial Estonian Airiga sarnane lennukipark, lisaks sarnane praktika. Adriaga lõpetatakse koostöö siis, kui on endal olemas lennukid ja teatud tuntus ning hea lennuvõrgustik loodud. 

Selliseid mõtteid ja väiteid lugedes tekib tahes – tahtmata küsimus, kas tegemist võiks olla ettevõtte üleminekuga? 

Võlaõigusseaduse § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. 

Ettevõtte ülemineku korral peetakse oluliseks just seda, et üle on läinud selline üksus, mille kaudu oleks võimalik seni toimunud tegevust jätkata (st üle minev üksus ei tohi olla sedavõrd muutunud, et edasine sama eesmärgiga tegutsemine enam võimalik ei ole). Oluline on silmas pidada, et ettevõtte ülemineku tuvastamiseks ei pea olema üle läinud 100% ehk kogu vara.[2] 

Võlaõigusseaduse § 183 lg 1 sätestab, et  enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja. 

Arvestades, et hetkel ei ole avalikest allikatest võimalik saada piisavalt informatsiooni, mis kinnitaks või lükkaks ümber kahtlust, et Aktsiaselts Estonian Air on ettevõtte üle andnud Aktsiaseltsile Nordic Aviation Group, ei saa välistada, et Aktsiaselts Estonian Airi kohustuse 84,9 miljonit eurot pluss intressid peab hoopis Aktsiaseltsile Nordic Aviation Group Eesti maksumaksjatele tagasi maksma. Igatahes arvestades äriühingu juhtkonna poolt väljendatut ning, et sisuliselt tühjalt kohalt ilmus võimekas äriühing, kes suudab koheselt täita Estonian Airi turult lahkumisega kaasneva tühimiku, viitab pigem ettevõtte üleminekule. 

Juhul, kui tõepoolest peaks leidma kinnitust, et Eesti on riiklikul tasemel korraldanud ettevõtte ülemineku, eemärgiga kohustustest oma maksumaksjate ees kõrvale hoiduda, oleks see pretsedenditult küüniline, eriti arvestades viimase aja retoorikat ausast konkurentsist, riigitasandilt tulenevat ettevõtjate sildistamist oü-tajateks, spordiklubi parklates autode pildistamist jne. 

Siinjuures võiks mõni eraettevõtja rääkida oma loo, milline sildistamine, aastaid kestev menetlemine ja maksuameti poolne kius on järgnenud alusetuks osutunud kahtlustusele, et ta on maksudest hoidumise eesmärgil ettevõtte ülemineku korraldanud.

 

Indrek Kukk

advokaat