Pankrotiinfo

Vandeadvokaat Enno Heringson valiti DVK uueks liikmeks

// Uudised, // Heringson Bookmark and Share

Eesti Interneti SA Nõukogu kinnitas ühehäälse otsusega Domeenivaidluste komisjoni (DVK) kolm uut liiget: vandeadvokaat Enno Heringsoni, patendivolinik Mari Musta ja vandeadvokaat Madis Pätsi. Kokku on DVK-l 12 liiget. Domeenivaidluste komisjon on Eesti Interneti SA struktuuriüksus, mis lahendab .ee domeeninimede registreerimisega seotud vaidlusi.

Vt uudist täies mahus siit.

 

Advokaadibüroos Ahas & Heringson GLO viibis õiguspraktikal Tartu Ülikooli Õigusinstituudi üliõpilane Iris Kumari. Kuna meie advokaatide suur töökoormus ja omanike laienemissoovid on bloginduse unarusse jätnud, palusime Irisel veidi seda teha ja kirjutada oma praktikast. Head lugemist!

// Blogi, // Heringson Bookmark and Share

Esimene praktikapäev. Astun koos advokaat Heringsoniga sisse Tallinna Ringkonnakohtu uksest. Pealtnäha mittemidagiütlev maja Tallinna kesklinnas: olen siit ilmselt sadu kordi mööda kõndinud, teadmata- pigem küll tähele panemata, et siin majas mõistetakse kohut. Ülariided seljast, liigume teisele korrusele istungisaali. Saal on väike ning mina ainukeseks „pealtvaatajaks“. Kostja (apellandi) ja hageja (vastustaja)esindajad alustavad lugupidavalt üksteise ületrumpamist. Väike iroonia käib asja juurde. Mind üllatab, kui kiiresti reageerivad esindajad üksteise repliikidele ja toovad justkui lennult põhjendatud vastuväiteid teesidele, kujundades ja toonitades ühte ja sama fakti hoopis teise nurga alt. Muljetavaldav oskus, mis jõukohane ilmselt vähestele.

Pärast istungit küsin Enno Heringsoni käest, et kas istungitel kliente kaitstes vastaspoole esindajatega (so kolleegidega) sellised iroonilised ületrumpamised omavahelist vaenu ei külva? „Jah, on sedagi juhtunud, et mõni üldjuhul mitteadvokaadist esindaja läheb isiklikuks ja hakatakse vastaspoolt solvama, kuid head kolleegid nii ei tee ja jäävad lõpuni proffideks. “ Ja siit tuleb minu arvates välja teine oluline aspekt advokaaditöös – oskus jääda professionaaliks ka kolleegidega suheldes.

Kolmas praktikapäev.Ei tea, kas asi suurenenud vastutustundes ja teadmises, et sooritan praktikat ja pean ennast (ka iseendale) tõestama, aga imestama paneb, et ka lihtsamat laadi avalduse tegemine nõuab minult suuremat jõupingutust kui nõuaks tavaliselt ja veidi häirib närveeriv tunne kuklas, et kas ikka teen kõik õigesti? Tavaliselt ju ei kontrolliks ma igat viimast kui lauset viis korda üle ja ei muretseks, et kas on ikka õige sõnastus ja piisavalt informatsiooni? Jõuan järeldusele, et ka see kogemus viib mind lähemale advokaaditöö tahkudele – asjata ei ütle vanasõnagi, et „üheksa korda mõõda ja üks kord lõika“. Ja nii ongi.
Vähemasti õigusalal. Tuleb olla 100% veendunud kogu informatsiooni piisavuses ja õigsuses, enne kui asi (avaldus, apellatsioon, hagi avaldus, vastus jne) üldse valmis on. Sest pisimgi eksimus võib end kurjasti kätte maksta.

Kuues praktikapäev. Pärast mitmeid toimikutega tutvumisi (mis olid muidugi ka väga huvitavad ja harivad) veel üks praktiline töö. Tarvis sugugi mitte suur, aga samas oluline nüanss välja uurida enne hagile vastamist. Esmapilgul kerge ja tühine asi osutub keeruliseks ja kahtepidi mõistetavaks komistuskiviks. Asi tuleb selgeks teha, sellest ei saa üle ega ümber, sest sellest väikesest pisiasjast sõltub kohtuasja edasine käik ning ilmselt ka tulemus. Uskumatu, aga tõsi!

Paljud inimesed, kes ei tea juristide ja advokaatide töömahust midagi, ei mõista ka nende keskmisest suuremat tasustatust. „Kuidas ikka saab küsida nii lühikese kirja/avalduse kirjutamise eest nii palju raha? Kuidas see on võimalik, et viie-kuue lause kirjutamine võtab 3-4 tundi aega?“ küsitakse. Rääkimata nurinatest konsultatsioonide ja kohtus esindamise maksumuse jne üle. Olles ise nüüd selliste asjadega kokku puutunud, saan aru, miks kulub nii palju aega. Ühe pealtnäha väikese fakti kaitsmiseks on tarvis tutvuda erinevate seadustega. Uurida erialast kirjandust, oma ala professionaalide seisukohti. Leida sarnaseid juhtumeid Riigikohtu lahenditest. See kõik võtab aega. Ja mitte vähe.

Üheteistkümnespraktikapäev. Oma suureks rõõmuks saan endale veel üks praktilise ülesande, seekord siis tööõigusvallast. Juba pealtnäha kõva pähkel (miks muidu pöörduksid inimesed juristide poole, eks
ole?), millele vastust ainult Riigiteataja abiga ilmselt ei leia. Päev kulub asjakohase kirjandusega tutvumisele, vastavate seaduste lugemisele, erialakirjanduse sirvimisele jne. Ja tõepoolest, pärast lõputuna näivat lugemist olen suutnud leida vastused vaid üldistele, sõna-sõnalt seadustes välja toodud tahkudele, kuid põhiline probleemiallikas on veel õhus. Tundub, et selle alaga lähemalt mitte kokkupuutununa on lahendust raske leida.

Pärast iseseisvat uurimistööd arutan case´i Enno Heringsoniga. Tema valvsad silmad siiski leiavad pärast mõnetist (ütleme nii, et … üsna lühikest!) seaduste uurimist-lugemist selle puuduoleva lülikese, mis minul jäi kahe silma vahele. Tunnen, et siinkohal aitas Ennot muuhulgas ka aastatepikkune advokaadipraktika ja lähem kokkupuude selle vallaga. Oli siin ju tegelikult tegemist seaduse tõlgendamisega, kasuks tuli ridade vahelt lugemise oskus ning rolli mängis kogemusest tulenev tähelepanelikkus.